See on 60-minutiline rännak, mis on jäädvustatud siin ja praegu, sügisel 2026. See ei ole tavapärane spordiintervjuu, vaid alpinisti, matkajuhi ja ettevõtja Kunnar Karu isiklik helipostkaart tulevikku – dokument, mis talletab tema hetkeseisu ja ellujäämiskunsti otse kahe lennu vahel, kui Eestis oldud ajast on järel vaid loetud tunnid.
„Julgege öelda jah – sellest tuleb ellu väga palju vägevat…“— Kunnar Karu
Selles vestluses avaneb seitsmenda eestlasena Mount Everesti tippu jõudnud ning äsja maailma kolmanda mäe Kangchenjunga vallutanud Kunnar Karu mehena, kes teab, mida tähendab fookuse hoidmine siis, kui varustus veab alt ja hapnik saab otsa. See on pilguheit inimesele, kes on viinud loodusesse üle viie tuhande matkaja, kuid oskab lennukifilmi, sauna ja koduse hakklihakastme lihtsuses oma vaimu täielikult välja lülitada.
„Minu esimene mägi oli Piiri spordibaasis. Jalutasin suusad kaenlas üles, panin alla ja kihutasin sirgelt alla, kordagi pidurdamata – otse prügimäele. Lõikasin tühja värvipoti kaanega retrokombesse kohe korraliku augu. Aga see noort Karu tagasi ei hoidnud – mees oli valmis veel kukkuma.“
„Kangchenjunga ekspeditsioonil läks saabaste Boa-kinnitussüsteem katki. Saapad tuli MacGyveri teibi ja telginööriga kinni tõmmata. Tipuharjal selgus aga, et varuhapnikuballoon on täiesti tühi. Keerasime kraani koomale, mitte lahti, ja ronisime edasi. Kaks tundi hiljem seisime 8586 m tipus – minu jaoks oli see kolmas 8000-line, šerpale kümnes juubelitipp.“
„Meil kõigil peab olema midagi, mis innustab, paneb südame kiiremini põksuma ja sunnib öötunnil mõtteid paberile sirgeldama. Eesmärk ei pea olema 8848 meetrit kõrge – igaühel meist võib olla oma väiksem Everest, mis viib ekraani tagant ja betoonist linnadžunglist pärisellu.“
„Kauneim linn on Eestis Tartu – maailmas on palju ilusaid kohti, aga kodulinn on parim koht akude laadimiseks. Tuled koju, paned matkariided pesumasinasse, teed tassi teed ja sööd hapukoorega tomatisalatit, värsket kartulit ning hakklihakastet. Lihtsuses peitubki võlu.“
„Andres Karuga ei ole me vennad ega sugulased, kuigi seda pidevalt arvatakse. Me pole kunagi koos mäel käinud, aga järgmisel aastal läheme – ees ootab Carstenszi püramiid. Siht on jõuda ka K2-le ja Antarktikasse ning kui tuhat tippu saab täis, anname välja pildiraamatu.“
Selles vestluses on vestlusjuht Tõnu Einasto loonud ruumi, kus sisu sünnib usalduses ja kahe aastakümne tagusest tudengipäevade ajast tuttavas vahetus toonis. See on rätsepatöö, mis talletab inimese tegeliku oleku siin ja praegu:
Me kõik laseme märgilistel hetkedel teha endast väärika portreefoto. „Minu lugu“ on Sinu hääleline portree. See on investeering, mille tegelik väärtus kasvab ajas. Hääl on Sinu unikaalne sõrmejälg, mis kannab tõde ja vahetut energiat viisil, mida pilt üksi ei suuda.
Sa ei pea olema maailma kõrgeimatel tippudel seisnud alpinist, et Sinu teekond, valikud ja tähelepanekud oleksid väärtuslikud Sinu tulevasele minale, Sinu lastele või Sinu meeskonnale.